Me elame erakordsel ajal, ilmtingimata. Minu kognitiivne pool tunneb esimest korda ära kriisi.
2009. aasta kriis mind ei raputanud, kuna aastaringe oli tol hetkel vähe ning hoiupõrsa rentaablus oli sama, mis eelnevatel aastatel. Sellegipoolest olen hetkeolukorras pidanud mõtlema erinevatele stsenaariumitele ning hoidma külma pead. Inimloomusele omaselt uutes ja tundmatutes olukordades toetub inimene varem kogetud kogemustele ning seosed luuakse ajaloolise informatsiooniga. Tavaliselt kategoriseerib inimene selle vastavalt oma teadmistele ehk inimesed muutuvad liialt optimistlikuks ja pessimistlikuks. Siis sünnib investeerimismaailma heuristik nimega esindusviga.

Just seda viga ma üritan vältida analüüsides pigem ettevõtete väljavaateid tulevikule.
Üldpildis usun, et aktsiaturg on ikka kallis, toetudes paarile suhtarvule:
Kui vaadata, et shilleri P/E suhtarv on hetkel 27.80 punkti(me oleme majandustsükli langusfaasis)ning eelmise kriisi ajal oli see ligi 15 punkti, siis aktsia hinnad on ilmselgelt kallid suhtes kasumitesse. Praeguses olukorras investeerima küll ei kipu. Kui vaadata ajaloolist SP 500 P/B suhet, siis hetkel oleme 3.25 punkti peal ehk sisuliselt turuhind on 3-kordne võrreldes raamatupidamusliku väärtusega. Kõrge P/B suhtarv peegeldab turu kõrgeid ootusi ettevõttetele tulevikus, aga see võib olla ka ohumärk, et aktsiad on ülehinnatud.
![]() |
VIX |
Ülejäänud varaklassides muutusi ei ole toimunud, st, ühisrahastuses olen kraanid kinni tömmanud ning OÜ alt antud laenude intress peaks mingihetk saabuma.
“Rule nr 1: Never lose money.
Rule nr 2: Never forget rule nr 1.”